Saateks Eliyahu M. Goldratt raamatu "Eesmärk" eestikeelsele väljaandele

"Eesmärk" on raamat, mis sõna otseses mõttes on muutnud tuhandete inimeste ja ettevõtete käekäiku üle kogu maailma. Ilmumisest alates (1984) hakkas ta "põrandaaluse bestsellerina" levima arvukates kordustrükkides. Praeguseks on "Eesmärk" ilmunud 30 keeles. Raamat on lülitatud mitmetes ärikoolides kohustusliku kirjanduse hulka ning teda loetakse ning analüüsitakse ettevõtetes kõikidel juhtimistasanditel. Eesti lugejate seas on "Eesmärgi" ja selles leiduvate ideede austajaid. Sellest räägib juba raamatu müügiarv - üle 5000.

Miks just see raamat on 15 aasta jooksul poolehoidjaid ja järgijaid aina juurde võitnud, samal ajal kui populaarsed juhtimise teooriad vahetuvad peaaegu igal hooajal nagu moerõivad? Selles "tööstusromaanina " esitatud käsitluses ei kuuluta autor, et on leiutanud mingi enneolematu imerohu kõikide juhtimisprobleemide lahendamiseks. Miks siis ikkagi "Eesmärk" rabab lugejat oma uudsusega? Miks siis ikkagi teoses kirjeldatud sammude tulemusena ON probleemid alati lahenenud, kui neid on rakendatud reaalsetes ettevõtetes? Vastuse neile küsimustele saab leida raamatust kahel viisil: tuleb vaadata, millest ta räägib ja teiseks millisel viisil ta seda teeb. Märksõnadeks on teadus ja haridus.

Goldratt väidab, et "Eesmärk" on esiteks teaduslik käsitlus põhjustest ja tagajärgedest, mis valitsevad tööstust ja organisatsioone ning teiseks käsitlus uutest juhtimise põhimõtetest. Teadus ei ole Dr. Goldratti jaoks uute nähtuste avastamine või "objektiivse tõe" otsimine, vaid mõtlemise meetod selleks, et leida ja kontrollida võimalikult minimaalne arv eeldusi, mille abil saaks seletada võimalikult paljusid meid ümbritsevaid nähtusi. Miks ei võiks seda reaalteadusteloogikat kasutada ka inimese loodud süsteemide, näiteks majandusorganisatsioonide uurimiseks? Miks on levinud arvamus, et juhtimine on pigem kunst, mitte teadus? Miks meenutab juhi töö sageli tuletõrjuja tegevust?

Raamatus "Eesmärk" ja sellele kirjutatud järjes "Asi pole vedamises" (1994) demonstreerib dr. Goldratt hiilgavalt, et teaduslik meetod on rakendatav ka organisatsioonide juhtimises. Kasutades alusena vaid paari loogilist eeldust, on võimalik seletada tohutut hulka muidu seosetuna näivaid ilminguid, mis on tuttavad igale juhile. Käsitluse uudsus seisneb selles, et neile eeldustele ei ole varem sellist tähelepanu pööratud ning mõnedki põhitõdedeks peetud seisukohad hakkavad paistma teises valguses... Loogilised järeldused ja nende rakendamise tulemused on rabavad. Tegeldes tagajärgedega võitlemise asemel põhjustega, muutub juhi tegevus mõtestatuks ja kaoses tekib kord. Kuidas valitsevat arutust arukuseks muuta ("How to make common sense out of non-sense") - see ongi "Eesmärgi" esimene sõnum.

Teiseks mõtestab raamat lugejale lahti hariduse tähenduse. Goldratt kirjutab inglisekeelses eessõnas: "Ainus viis kuidas midagi õppida, on meie enda tuletatud järelduste kaudu. Lõplike järelduste esitamise abil saab parimal juhul vaid konkreetseid oskusi kujundada." Üks "Eesmärgi" keskne tegelane on Jonah, õpetaja, kes vaatamata oma põhjalikele teadmistele lahenduste kohta, provotseerib peategelast Alex Rogo neid ise tuletama. Sokratese kombel esitab ta õpilasele küsimusi, mitte hüüumärkidega lõppevaid väiteid.

Sedasama Sokratese meetodit on Dr. Goldratt ise kasutanud ka raamatut kirjutades: lugeja jõuab ise vastusteni varem, kui Alex need leiab. Juhtides meid vastuselt vastusele muutuvad autori ideed lugeja omadeks ja lugemise lustile lisandub kaasautori entusiasm. Selline peaks olema viis kuidas koostada õpikuid ja viia läbi kursusi. Põhjalikumalt arendab Dr. Goldratt õpetamise temaatikat edasi oma hilisemas romaanis "Kriitiline ahel" (1997).

Saagem osa maailmast, kuhu "Eesmärk" meid juhatab. Head õppimist!

Ja et mitte alustamist edasi lükata, oleme siia lisanud lõigu
raamatust endast peatüki 3-4 .