"Eesmärk"

4
Kahe nädala eest kandsin ma sama ülikonda. See oli veel see õnnelik aeg, mil ma elasin õndsas usus, et kõik laabub. Ma olen reisil ja ootan O'Hare'i lennujaamas ümberistumist. Mul on veidi aega, nii astun ma sisse ühte ootesaali. See on täis samasuguseid ärireisijaid nagu ma ise. Otsin endale triibulises ülikonnas härrasmeeste ja rangelõikelisi kostüüme kandvate daamide keskel istekohta, kui mu pilk jääb peatuma villases sviitris mehe pigimütsil. Mees istub lambi kõrval ja loeb, ühes käes raamat ja teises sigar. Tema kõrval näib olevat vaba koht. Ma suundun sinnapoole. Ja alles siis, kui ma maha istun, taipan ma, et mees tundub mulle tuttav.
Kohata kedagi tuttavat maailma ühes rahvarohkemas lennujaamas on üksjagu ootamatu. Algul ma ei ole päris kindel, et see on tema. Aga ta on liiga sarnane füüsikule, keda ma kunagi tundsin, et ta võiks olla veel keegi muu kui Jonah. Kui ma istet hakkan võtma, vaatab ta mulle otsa ja ma loen tema näolt sama vaikivat küsimust: kas ma tunnen teid?
"Jonah?" küsin ma ettevaatlikult.
"Jah?"
"Mina olen Alex Rogo. Kas te mäletate mind?"
Tema ilmest on näha, et mitte päris.
"Me olime kunagi tuttavad," ütlen ma. "Ma olin teie üliõpilane. Ma sain stipendiumi, et uurida mõningaid matemaatilisi mudeleid, mille kallal te parajasti töötasite. Kas tuleb meelde? Sel ajal kandsin ma habet."
Mehe näol vilksatab äratundmine. "Aga muidugi! Jah, nüüd ma mäletan sind. 'Alex' - oli ju?"
"Just nii."
Ettekandja küsib minult, kas ma sooviksin midagi juua. Ma tellin viski ja soodavee ja pärin Jonah' käest, kas ta ühineb minuga. Jonah raputab pead; ta peab üsna varsti lahkuma.
"Kuidas sul läheb?" pärin ma temalt.
"Tööd on palju," kehitab Jonah õlgu. "Kui aus olla, siis liigagi palju. Ja sul?"
"Sama lugu. Olen teel Houstonisse," noogutan ma vastu. "Kuhu sina lähed?"
"New Yorki," vastab Jonah.
Selline tühjast-tähjast jutt näib teda tüütavat ja parema meelega teeks ta vist meie jutuajamisele lõpu. Tekib hetkeline paus. Ent olgu see siis hea või halb, aga mul on kalduvus (millest ma kunagi jagu pole saanud) vaikushetki vestluses omaenda häälega täita.
"Naljakas, kuidas ma pärast kõiki tolleaegseid plaane lõpuks ikkagi teaduse asemel tootmisse sattusin," võtan ma käsile uue teema. "Ma olen nüüd ühe UniCo tehase direktor."
Jonah noogutab. See näib talle rohkem huvi pakkuvat. Ta tõmbab mahvi oma sigarist. Mina jätkan juttu; mulle pole palju vaja, et ma edasi räägiksin.
"Tegelikult see on ka põhjus, miks ma Houstonisse lendan. Me oleme tootjate liidu liikmed ja see kutsus UniCo osalema oma aastakonverentsi ümarlauas robotite kasutamisest. Ja UniCo valis välja minu, kuna minu tehasel on robotitega kõige rohkem kogemusi."
"Ahaa," noogutab Jonah. "Kas jutt saab olema tehnikaküsimustest?"
"Juttu tuleb pigem küll ärilistest kui tehnilistest kaalutlustest," selgitan mina. Siis meenub mulle, et mul on midagi, mida ma võin talle näidata. "Oota üks hetk..."
Ma tõstan oma diplomaadikohvri põlvedele ja avan selle; seal ongi korraldajate poolt laiali saadetud ürituse kava.
"Siin see on," ütlen ma ja loen Jonah'le ette: "'Robotid: kaheksakümnendate aastate lahendus Ameerika tootmiskriisile... kasutajate ja spetsialistide arupidamine tööstusrobotite rakendamise oodatavast mõjust Ameerika tootmisele.'"
Aga kui ma siis Jonah poole vaatan, ei näi see talle erilist muljet avaldavat. Noh, ta on teadlane, ta ei peagi ärimaailmast aru saama.
"Sa ütled, et sinu tehases kasutatakse roboteid?" pärib Jonah.
"Jah, paaris tsehhis küll," noogutan mina.
"Kas nad on tõepoolest sinu tehase tootlikkust tõstnud?"
"Kindlasti on," ütlen mina. "Mis meil oligi?" Ma tõstan pilgu lakke ja püüan numbreid meenutada. "Minu meelest oli ühes kohas kolmekümne kuue protsendiline juurdekasv."
"Tõesti... kolmkümmend kuus protsenti?" kergitab Jonah kulme. "Nii et teie firma toodab kolmkümmend kuus protsenti rohkem kasumit lihtsalt selle arvel, et seati üles mõned robotid? Uskumatu!"
Ma ei suuda hoiduda naeratusest.
"Noh... mitte päris nii," ütlen ma siis. "Oleks see nii lihtne... Paraku on asi tükk maad keerulisem. Asi on nimelt nii, et kolmkümmend kuus protsenti oli juurdekasv ainult ühes tsehhis."
Jonah silmitseb oma sigarit, kustutab selle siis tuhatoosis.
"Siis te tegelikult ei suurendanud tootlikkust," ütleb ta viimaks.
Ma tunnen, kuidas naeratus minu näol hajub.
"Ma ei ole päris kindel, et ma sain õigesti aru..." ütlen ma.
Jonah kummardub vandeseltslaslikult ettepoole ja selgitab: "Las ma esitan sulle ühe küsimuse. Nii omavahel: kas teie tehas suutis välja lasta kas või ühe toote rohkem selle läbi, mis juhtus ühes tsehhis, kus te seadsite üles robotid?"
Ma pomisen: "Noh, ma pean vaatama numbreid..."
"Kas te lasksite kedagi lahti?" pärib Jonah edasi.
Ma nõjatun seljatoele ja vaatan tema poole. Mida ta õieti sellega mõtleb?
"Sa mõtled, kas me koondasime kedagi? Selle tõttu, et me robotid üles panime?" küsin ma üle. "Ei, meil on kokkulepe ametiühinguga, et kedagi ei lasta tootlikkuse tõstmise tõttu lahti. Me viisime need inimesed üle teisele tööle. Aga muidugi, kui äri alla käib, siis me koondame inimesi."
"Aga robotid iseenesest ei vähendanud tehase tööjõukulusid?" ütleb Johan.
"Ei," tunnistan mina.
"Siis ütle veel, kas teie varud* vähenesid?" pärib Jonah edasi.
* Jonah kasutab siin sõna "inventories", millel eesti keeles on mitu vastet: (vt. Ärisõnastik!). Kogu raamatus on peatähelepanu all nn. "passiivsed tootmisvarad", s.t. see osa varadest, mida töödeldakse, et maha müüa. Sinna hulka kuuluvad: 1) sisse ostetud toormaterjalid ja osad, 2) lõpetamata toodang ja 3) maha müümata valmistoodang. Selle tõttu oleme edaspidi tõlkena kasutanud enamasti "laoseisu". Mõnel puhul, kui on kõneks üldise laoseisu eriliik - lõpetamata toodang ehk tootmisvaru - mis tootmise juhtimises väga olulist rolli mängib, siis on ka Inventory tõlgitud vastavalt. (Toim.)
Ma muhelen.
"Kuule, Jonah, mis sa sellega õieti mõtled?" küsin ma temalt.
"Vasta mulle," ei jäta Jonah. "Kas üldine laoseis vähenes?"
"Ilma üle kontrollimata oskan ma öelda, et vist ei vähenenud. Aga ma peaksin andmed üle vaatama."
"Kontrolli oma numbrid üle, kui soovid," noogutab Jonah. "Aga kui teie laoseis ei vähenenud... ja teie tööjõukulu ei vähenenud... ja kui ettevõte ei müü rohkem toodangut kui enne - mida ta ka ilmselt ei tee, kui teie väljalase ei suurenenud -, siis ei saa sa öelda, et need robotid suurendasid sinu tehase tootlikkust."
Ma tunnen kusagil kõhuõõnes tekkimas tunnet, mida võiks tunda arvatavasti siis, kui oled liftis ja liftitross nõksatab.
"Jah, teatud mõttes ma saan aru, mida sa mõtled," kehitan ma õlgu. "Aga minu efektiivsus tõusis ja kulud kahanesid-"
"Kas tõesti?" küsib Jonah. Ta paneb oma raamatu kinni.
"Kahtlemata. Tegelikult ulatub meil keskmine efektiivsus üle üheksakümne protsendi. Ja toote omahind vähenes märgatavalt. Ma pean ütlema, et konkurents on tänapäeval selline, et meil tuleb teha kõik, mis meie võimuses, et olla maksimaalselt efektiivsed ja alandada kulusid."
Minu jook saabub; ettekandja asetab selle minu ette lauale. Ma ulatan talle viiedollarilise ja ootan, kuni ta mulle raha tagasi annab.
"Sellise kõrge tootlikkuse juures peavad need robotid teil kogu aeg koormatud olema," ütleb Jonah.
"Aga muidugi," kinnitan mina. "Meil ei jää muud üle. Muidu me mängiksime maha kokkuhoiu, mis me saame toote omahinnas. Tootmise efektiivsus langeks... See ei käi mitte ainult robotite kohta vaid ka kõigi ülejäänud tootmisressursside kohta. Me peame pidevalt tootma, et säilitada efektiivsust ja võitu omahinnas."
"Kas tõesti?" küsib Jonah.
"Igatahes. Muidugi, see ei tähenda, nagu ei oleks meil probleeme."
"Ma mõistan," noogutab Jonah. Siis ta naeratab: "Jäta nüüd! Tunnista üles: sinu laoseis kasvab läbi lae, on ju nii?"
Ma jään teda vahtima. Kust ta seda teab?
"Kui sa pead silmas meie lõpetamata toodangut-"
"Kogu teie tootmisvarade seisu," ütleb Jonah.
"Noh, see on, kuidas võtta... Mõnes kohas on see suur, jah," pean ma nõustuma.
"Ja kõik jäävad kogu aeg omadega hiljaks?" ei jäta Jonah. "Te ei suuda midagi õigeks ajaks valmis saada?"
"See on küll üks asi, mida ma pean tunnistama," möönan ma. "Meil on kuradi moodi raskusi väljalasketähtaegadest kinnipidamisega. See on meile viimasel ajal tekitanud klientidega tõsiseid probleeme."
Jonah noogutab, nagu oleks seda ette teadnud.
"Aga pea nüüd kinni... Kuidas sa seda kõike tead?" ei suuda ma imestust varjata.
Jonah naeratab veelkord.
"Lihtsalt vaist ütleb," vastab ta siis. "Lisaks sellele näen ma samasuguseid probleeme paljudes teistes tootmisettevõtetes. Teie ei ole ainsad."
"Aga kas sa pole mitte füüsik?" oskan ma ainult kosta.
"Ma olen teadlane," ütleb Jonah. "Ja praegu, võiks öelda, töötan ma organisatsiooniteaduse valdkonnas - eriti tootmisorganisatsioonide alal."
"Ei oleks arvanudki, et on olemas selline teadus..."
"Nüüdsel ajal on," noogutab Jonah.
"Ükskõik, mis see ka ei oleks, millega sa tegeled, igal juhul ma pean tunnistama, et sa osutasid paarile minu kõige tõsisemale probleemile," annan ma talle au. "Kuidas sa-"
Ma peatun, kuna Jonah hüüatab midagi heebrea keeles. Ta tõmbab püksitaskust vanamoelise kella.
"Ma pean vabandama, Alex, aga ma näen nüüd, et jään oma lennukist maha, kui ma kohe ei kiirusta."
Jonah tõuseb püsti ja võtab oma mantli.
"Sellest on küll kahju," ütlen mina. "Mõned asjad, mis ma sinu suust kuulsin, tekitavad minus suurt uudishimu."
Jonah peatub hetkeks.
"Jah, tõepoolest, kui sa mõtleksid veidi järele nende asjade üle, millest me rääkisime, siis sa tõenäoliselt saaksid ka jagu probleemidest, millega sa oma tehases hädas oled."
"Noh, võib-olla jäi sulle minu jutust vale mulje," püüan ma õiendada. "Meil on kahtlemata probleeme, aga ma ei ütleks, et minu tehas on hädas..."
Jonah vaatab mulle otse silma. Ta teab, kuidas asjalood on, käib mul läbi pea.
"Aga tead, mis," kuulen ma ennast äkki lausumas. "Mul on niikuinii vaja aega surnuks lüüa. Ma võiksin sind lennuki peale saata, kui tohib? On sul midagi selle vastu?"
"Ei, sugugi mitte," vastab Jonah. "Ainult me peame ruttama."
Ma tõusen püsti ja haaran oma mantli ja diplomaadikohvri. Minu jook seisab laual. Ma võtan pealt tubli lonksu ja jätan ta sinnapaika. Jonah on juba teel ukse poole; ta ootab, kuni ma talle järele jõuan. Me astume koos koridori, mis on täis ruttavaid inimesi. Jonah valib üsna kõva tempo, mul on tegu, et tal kõrval püsida.
"Mind huvitab," teen ma juttu, "mis asi pani sind kahtlustama, et minu tehases on midagi viltu?"
"Sa ise ütlesid mulle," muigab Jonah.
"Ei öelnud."
"Alex," ütleb Jonah, "sinu enda sõnadest sai mulle selgeks, et sinu tehas ei tööta nii efektiivselt, kui sa ise arvad. Tegelikult on asi otse vastupidi. Sa juhid väga ebaefektiivselt töötavat tehast."
"Andmed seda ei näita," kehitan ma õlgu. "Kas sa tahad öelda, et minu alluvad vassivad, kui nad oma andmeid esitavad... et nad valetavad, või midagi muud sellesarnast?"
"Ei," raputab Jonah pead. "On vähe tõenäoline, et sinu alluvad sulle valetavad. Aga sinu kontrollnäitajad valetavad kindlasti."
"Olgu peale, vahel me tõepoolest kohendame neid numbreid natuke. Aga sellest ei pääse keegi."
"Sa ei saanud aru, mida ma silmas pean," ütleb Jonah. "Sa arvad, et sinu tehas töötab efektiivselt... aga sinu mõtlemine on ekslik."
"Mis minu mõtlemisel viga on? See ei erine millegi poolest enamiku direktorite mõtlemisest."
"Just nimelt," muigab Jonah.
"Mida see veel peab tähendama?" küsin mina; selline jutt hakkab muutuma solvavaks.
"Alex, kui sa oled selline, nagu on enamik inimesi siin maailmas, siis oled sa ilma küsimusi esitamata omaks võtnud nii palju tõdesid, et tegelikult sa ei mõtle üldse."
"Jonah, ma mõtlen vahet pidamata," ütlen ma talle. "See on osa minu tööst-"
Jonah raputab pead.
"Alex, ütle mulle veelkord, miks sa arvad, et sinu robotid on nii suur edasiminek."
"Sest nad suurendavad tootlikkust," vastan mina.
"Ja mis asi on tootlikkus?"
Ma mõtlen veidi aega järele, püüdes meenutada.
"Nii nagu minu ettevõttes seda defineeritakse," ütlen ma siis, "on olemas selline valem, umbes et lisaväärtus töötaja kohta võrdub..."
Jonah raputab uuesti pead.
"Ükskõik, kuidas sinu ettevõttes seda ka defineeritakse, ei ole see kindlasti mitte see, mida tootlikkus endast tegelikult kujutab," ütleb ta. "Unusta hetkeks valemid ja kõik muu sellesarnane ja ütle mulle omaenda sõnadega, omaenda kogemusest lähtudes, mis tähendab olla tootlik?"
Me pöörame ümber nurga. Meie ees on äkki metalliotsijad ja turvateenistus. Mul oli plaan siin peatuda ja hüvasti jätta, aga Jonah ei aeglusta sammu.
"Ütle mulle lihtsalt, mis tähendab olla tootlik?" küsib ta uuesti läbi metalliotsija kõndides. Ta pöördub minu poole juba teiselt poolt. "Mida tähendab see isiklikult sinu jaoks?"
Ma asetan oma diplomaadikohvri lindile ja järgnen Jonah'le. Ma püüan mõistatada, mida ta minult ootab.
Juba teisel pool väravat ütlen ma lõpuks: "Noh, ma usun, see tähendab, et ma teen midagi teoks."
"Just nimelt!" hüüatab Jonah. "Aga sa teed midagi teoks mis mõttes?"
"Eesmärkide mõttes," kehitan ma õlgu.
"Täpselt õige!" ütleb Jonah.
Jonah sirutab käe sviitrikaelusest rinnataskusse ja tõmbab välja sigari. Ta ulatab selle mulle.
"Õnnitlen," ütleb ta. "Kui sa oled tootlik, siis sa viid ellu midagi, mis kuulub sinu eesmärkide hulka, on nii?"
"On," ütlen ma oma diplomaadikohvrit üles korjates.
Me kiirustame läbi järjekordsete väravate. Ma üritan Jonah'ga sammu pidada.
Jonah ütleb: "Alex, ma olen jõudnud järeldusele, et tootlikkus tähendab seda, et ettevõte jõuab lähemale oma eesmärgile. Iga tegevus, mis viib ettevõtte sihile lähemale, on tootlik. Ükski tegevus, mis ei lähenda eesmärgile, ei ole tootlik. Räägin ma arusaadavalt?"
"Jah, aga... Jonah, see on ju lihtsalt terve mõistus!" ütlen ma selle peale.
"Ma ütleksin selle kohta, et see on lihtne loogika," ütleb tema.
Me jääme seisma. Ma vaatan, kuidas ta ulatab oma pileti üle leti.
"Aga see on liialt lihtsustatud," püüan ma vastu vaielda. "See ei ütle mulle midagi. Ma pean silmas, et kui ma liigun oma eesmärgi poole, siis tegutsen ma efektiivselt, ja kui mitte, siis ebaefektiivselt - mis see teadmine mulle annab?"
"Mis ma tahan öelda, on see, et efektiivsusel ei ole mõtet, kui sa ei tea, mis on sinu eesmärk," ütleb Jonah.
Ta saab oma pileti tagasi ja suundub järjekordse värava poole.
"Olgu peale," ütlen mina. "Seda võib ka nii võtta. Üks minu firma eesmärke on tõsta tootlikkust. Seega iga kord, kui ma tõstan efektiivsust, olen ma tootlik. See on loogiline."
Jonah jääb selle peale seisma. Ta pöördub minu poole.
"Kas tead, milles on sinu häda?" küsib ta siis.
"Tean küll," vastan mina. "Mul on vaja tõsta efektiivsust."
"Ei, see ei ole see," raputab Jonah pead. "Sinu häda on selles, et sa ei tea, mis on eesmärk. Ja eesmärk on muide alati üks ja sama, ükskõik mis ettevõttega on tegu."
See lööb mul hetkeks jalad alt. Jonah kõnnib jälle edasi. Tundub, et kõik ülejäänud reisijad on juba lennukis. Ootesaalis oleme ainult meie kahekesi. Ma püsin Jonah' kannul.
"Pea korraks! Mida sa sellega mõtled - ma ei tea, mis on eesmärk? Ma tean, mis on eesmärk," püüan ma protestida.
Me oleme lennuki ukse juures. Jonah pöördub minu poole. Stjuardess jälgib meid kannatamatult.
"Jah? Ütle siis, mis on sinu tootmisettevõtte eesmärk?" küsib Jonah.
"Eesmärk on toota kaupu nii efektiivselt kui võimalik," ütlen mina.
"Vale," ütleb Jonah. "See ei ole eesmärk. Mis on tegelik eesmärk?"
Ma jõllitan teda sõnatult.
Stjuardess kummardub uksest välja.
"Kas keegi teist tuleb siia lennukisse?"
Jonah viipab talle: "Oodake üks hetk, palun!" Siis pöördub ta minu poole. "Mõtle järele, Alex! Ruttu! Ütle mulle, mis on eesmärk, kui sa seda tead."
"Võim?" pakun mina.
Jonah näib üllatunud. "Noh... pole just halb, Alex. Aga võimu ei omanda sa lihtsalt selle läbi, et sa midagi toodad."
Stjuardess kaotab kannatuse. "Kui te ei tule sellele lennukile, siis peate minema tagasi terminaali," kuulutab ta külmalt.
Jonah ei tee temast välja. "Alex, sa ei saa tootlikkuse mõistest aru, kuni sa ei tea, mis on eesmärk. Sinnamaani mängid sa ainult mitmesuguseid mänge numbrite ja sõnadega."
"Okei, siis on see turuosa," ütlen mina. "See on eesmärk."
"Kas on?" küsib Jonah.
Ta astub lennukisse.
"Hei! Kas sa ei või mulle öelda?" hüüan ma talle järele.
"Mõtle selle üle, Alex. Sa leiad vastuse ise, kui järele mõtled," vastab Jonah.
Ta ulatab stjuardessile pileti, vaatab siis veel minu poole ja viipab hüvastijätuks. Ma tõstan käe, et vastu lehvitada ja märkan, et hoian ikka veel käes sigarit, mille Jonah mulle andis. Ma panen selle pintsaku taskusse. Kui ma silmad tõstan, on Jonah läinud. Välja ilmub kannatamatu lennuväljateenistuja, kes teatab mulle, et paneb kohe värava kinni.