Lõik Eli Goldratti autobiograafilisest artiklist "Minu saaga...":

Ma asutasin Avraham Y. Goldratt Institute'i (1986), mille ma nimetasin oma kadunud isa järgi, ning me jätkasime meeleheitlikult õppeotstarbeliste arvutisimulatsioonide arendamist. Vähem kui kahe kuuga olime kasumis.
Aga palju olulisem oli see, et me saime anda klientidele tulemusi samasuguse tempoga nagu "Eesmärgis" kirjeldatakse. Elu tundus jälle helgena.

Ma püüdsin hoolega vältida juba tehtud vigu. Sel korral ei olnud meil ühtegi osanikku väljastpoolt ning põhikirjas seisis must-valgel, et Instituudi eesmärk on "arendada ja levitada teadmisi", ning meie otsused ei hakka põhinema rahalistel kaalutlustel.

Nimetatud viie sammu järgimine osutus äärmiselt kasulikuks. Keskendumine sellele viiesammulisele tsüklile võimaldas meie klientidel oma tulemusi pideval parandada, ning minul välja töötada lahendused kahele valdkonnale, mis vaevlesid krooniliste logistiliste probleemide käes - projektijuhtimisele (ilmus raamatuna "Kriitiline ahel" alles 1997) ja distributsioonile. Meie teadmiste pagas kasvas suurte sammudega. See muutus nii laiaks ja võimsaks, et vääris teooria nime. Me hakkasime oma lähenemist nimetama Piirangute Teooriaks (Theory Of Constraints, TOC).

Aga sellega lugu veel ei lõpe. Meie õnnelikku aega ei jätkunud kauaks.
Välja kujunemas oli uus ruineeriv probleem. Edukad tehased, mille tulemustele ei olnud võrreldavat leida kogu tööstusharus, hakkasid äkitsi kiratsema, mõned isegi suleti.

Ma oleksin pidanud seda ette nägema, aga ma ei näinud. Mitte enne paari esimest juhtumit. Tagantjärele tundub see nii ilmne. Sa parandad tootmist ning ettevõtte piirang liigub tootmise sfäärist välja. Mis juhtub, kui ta liigub alale, kus piirang ei ole füüsiline, vaid mingi ekslik tegutsemispoliitika? Kuidas siis piirangut üles leida? Kuidas teda ületada? Kuidas esile kutsuda vajalikke muutusi käitumises? Meil ei olnud vastuseid Ja selle tulemusena...

Selle tulemusena ettevõtte tulude kasv stagneerub. Kõikide järgnevate parenduste läbi ei kasva mitte tulud, vaid tööjõu ülejääk. Ja siis on ainult aja küsimus, kuni turg võtab suuna kahanemisele ning platsi astub korporatsioonide suundumus kulude kärpimisele. (…)

Oli selge, et siiani on tegeldud vaid ühe spetsiifilise juhtumiga - olukorraga,
kus piirang on füüsiline. Oli vaja välja töötada üldised probleemide lahendamise protsessid, mis:

1) võimaldaksid inimestel kiiresti üles leida peamine ekslik tegevuspoliitika - piirang;
2) võimaldaksid lühikese ajaga koostada uued poliitikad, mis ei tooks kaasa uusi kahjustavaid probleeme ja
3) võimaldaksid koostada teostatava tegevusplaani, mis ei jookseks kinni muutustele vastuseismise taha.

See ülesanne neelas enamuse meie ajast viie aasta jooksul. Jälle kord nõudsin ma, et me jätaksime maha kodused ja viljakad alad ning sõuaksime tundmatutesse vetesse. Jälle kord kaotasin ma suurepäraseid kaaslasi (mitte küll nii häid kui need, kes jäid). Aga see on juba omaette saaga.

1992. aasta lõpuks olid mõtlemisprotsessid välja töötatud. Nüüd oli vaja lisada üldised protseduurid, kuidas neid mõtlemisprotsesse kasutada kahes enamlevinud piirangu valdkonnas: turunduses ja inimsuhetes. Avaldasin selle töö tulemused oma raamatus "Asi pole vedamises" (It's Not Luck).

Kui tahate lugeda tervet Eli Goldratti "Saagat" siis klikkige siia!