 |

Lõik
Eli Goldratti autobiograafilisest artiklist "Minu saaga...":
Ma
asutasin Avraham Y.
Goldratt Institute'i (1986), mille ma nimetasin
oma kadunud isa järgi, ning me jätkasime meeleheitlikult
õppeotstarbeliste arvutisimulatsioonide arendamist.
Vähem kui kahe kuuga olime kasumis.
Aga palju olulisem oli see, et
me saime anda klientidele tulemusi samasuguse tempoga
nagu "Eesmärgis" kirjeldatakse. Elu tundus jälle helgena.
Ma püüdsin hoolega vältida juba tehtud vigu. Sel
korral ei olnud meil ühtegi osanikku väljastpoolt ning
põhikirjas seisis must-valgel, et Instituudi eesmärk
on "arendada ja levitada teadmisi", ning meie otsused
ei hakka põhinema rahalistel kaalutlustel.
Nimetatud viie sammu järgimine osutus äärmiselt
kasulikuks. Keskendumine sellele viiesammulisele tsüklile
võimaldas meie klientidel oma tulemusi pideval parandada,
ning minul välja töötada lahendused kahele valdkonnale,
mis vaevlesid krooniliste logistiliste probleemide käes
- projektijuhtimisele (ilmus raamatuna "Kriitiline
ahel" alles 1997) ja
distributsioonile. Meie teadmiste pagas kasvas suurte
sammudega. See
muutus nii laiaks ja võimsaks, et vääris teooria nime.
Me hakkasime oma lähenemist nimetama Piirangute Teooriaks
(Theory Of Constraints, TOC).
Aga sellega lugu veel ei lõpe. Meie õnnelikku aega
ei jätkunud kauaks.
Välja kujunemas oli uus ruineeriv probleem. Edukad
tehased, mille tulemustele ei olnud võrreldavat leida
kogu tööstusharus, hakkasid äkitsi kiratsema, mõned
isegi suleti.
Ma oleksin pidanud seda ette nägema, aga ma ei näinud.
Mitte enne paari esimest juhtumit. Tagantjärele tundub
see nii ilmne. Sa parandad tootmist ning ettevõtte piirang
liigub tootmise sfäärist välja. Mis juhtub, kui ta liigub
alale, kus piirang ei ole füüsiline, vaid mingi ekslik
tegutsemispoliitika? Kuidas siis piirangut üles leida?
Kuidas teda ületada? Kuidas esile kutsuda vajalikke
muutusi käitumises? Meil
ei olnud vastuseid Ja selle tulemusena...
Selle tulemusena ettevõtte tulude kasv stagneerub.
Kõikide järgnevate parenduste läbi ei kasva mitte tulud,
vaid tööjõu ülejääk. Ja siis on ainult aja küsimus,
kuni turg võtab suuna kahanemisele ning platsi astub
korporatsioonide suundumus kulude kärpimisele. (…)
Oli selge, et siiani on tegeldud vaid ühe spetsiifilise
juhtumiga - olukorraga,
kus piirang on füüsiline. Oli vaja välja töötada
üldised probleemide lahendamise protsessid, mis:
1) võimaldaksid inimestel kiiresti üles leida peamine
ekslik tegevuspoliitika - piirang;
2) võimaldaksid lühikese ajaga koostada uued poliitikad,
mis ei tooks kaasa uusi kahjustavaid probleeme ja
3) võimaldaksid koostada teostatava tegevusplaani,
mis ei jookseks kinni muutustele vastuseismise taha.
See ülesanne neelas enamuse meie ajast viie aasta
jooksul. Jälle kord nõudsin ma, et
me jätaksime maha kodused ja viljakad alad ning sõuaksime
tundmatutesse vetesse. Jälle kord kaotasin ma suurepäraseid
kaaslasi (mitte küll nii häid kui need, kes jäid).
Aga
see on juba omaette saaga.
1992. aasta lõpuks olid mõtlemisprotsessid välja
töötatud. Nüüd oli vaja lisada üldised protseduurid,
kuidas neid mõtlemisprotsesse kasutada kahes enamlevinud
piirangu valdkonnas: turunduses ja inimsuhetes. Avaldasin
selle töö tulemused oma raamatus "Asi pole vedamises"
(It's Not Luck).
Kui tahate lugeda tervet Eli Goldratti "Saagat"
siis klikkige siia!

|
 |